Miks juhtub nii, et me ei suuda ennast aktsepteerida ja pole iseendaga rahul? Me tahame olla pikemad või peenemad, tumedamad või heledamad, väiksemad või suuremad, kiiremad, targemad, rahulikumad, tõsisemad jne jne jne? Ja selle muu ihkamise käigus jätame märkamata fakti, et igaüks meist on omamoodi pärl, unikaalne olend, kelle sarnast teist maailmas ei eksisteeri. Ja see ongi ehe, see päris, see õige mina, millele keskenduda ja keda lõputult avastada.
Juhtusin nädalavahetusel vaatama ühte saadet, kus Mehhikos elav eestlanna kirjeldas, kuidas sealsed elanikud soovivad saada hoopis heledamaks, kuidas valge nahk on au sees, samal ajal, kui meie siin soovime meeleheitlikult pruuniks saada või pruunisilmseid läätsesid kanda. Ja see pani mind jälle mõtlema, kui vähe me hindame iseennast, enda välimust ja sisemust ning kui palju me laseme ennast välisest maailmast mõjutada.
Eks me kõik elame läbi erinevaid faase elus ning samamoodi kõigub ka rahulolu iseendaga. Naise keha muutub elu jooksul eriti palju, aga ka mees ei jää muutusest puudutamata. Ma mäletan, et kuni ülikoolini ei teadnud ma kehakaaluprobleemidest või dieetidest jms mitte midagi, see polnud minu maailma, sest ma olin piitspeenike, sõin, mida tahtsin, tegin sporti ja nautisin elu. Ma ei mõistnud klassiõe muret, kui ühes kehalise kasvatuse tunnis lühikestes liibukates kõrvuti seistes ta minu suunas pahameelt väljendas, et mul olevat peenemad kintsud, kui tal. Ma ei saanud aru, milles probleem on. Nüüd tagant järgi alles mõistan tema muret. Kui aga ülikooli esimesel aastal 10 kg juurde võtsin, tabas mind kerge ehmatus, kui riided enam selga ei mahtunud ja muutus peeglist nii märgatav tundus. Võttis aega, aga ajapikku ma mõistsin, et tütarlapsest sirgus naine ja endine elu pidigi seljataha jääma. Nii lihtsalt oli.
Kui aastaid hiljem läbipõlemisfaasis kehapinged ja ärevus mind piinasid, püüdsin vägagi eemalduda sellest tundest, aga see oli praktiliselt võimatu, sest keha andis nii tugevalt endast märku. Ma polnud kunagi varem olnud nii keskendunud oma kehale (või iseendale), aga ma ei saanud muudmoodi, sest see oli märguanne, et keha vajab hoolt. Mitte tuunimist või piitsutamist, vaid ehtsat armastust ja tähelepanu. Ma andsin seda talle. Ja olen tänulik, sest läbi selle tunde jõudsin ka endale sisemiselt lähemale.
SÕNUM, mida ma tunnen, et eriti tugevalt hektel jagamist vajab, on järgmine:
Sa ei saa hinnata enda väärtust enda välimuse või ainult oma keha järgi, sest see ei ole tõsi. Sinu tõeline väärtus on sinu sees – sinu südames ja sinu hinges. Ja see ei kao, sõltumata sellest, mis faasis parasjagu sa elus oled, mitu kg siia või sinnapoole kaal kõikunud on, kust sul valutab, mis vanus passist vastu vaatab või millist elu sa elad. See oledki sina, unikaalne, eriline ja tõeline. Ja kui on asju elus, millega sa ei ole rahul ja mida saab muuta endale kahju põhjustamata, siis tee seda.
Ka minul on olnud perioode, kus ma ei ole rahul sellega, mis peeglist vastu vaatab. Kõht on liiga punnis või jalgadel liiga palju tselluliiti, kehapinge ajab hulluks, näonahk ei kannata kriitikat, vihkan oma lendlevaid ja soengus mittepüsivaid juukseid või silmaümbrusesse tekkivaid kortse. On olnud ka päevi, kus ma tunnen, et ma pole piisavalt tark või ilus, pole piisavalt julge või pühendnud, kui olen tundnud, et olen laisk ja igav, liiga nõrk ja saamatu, et ma paindun liiga vähe või mul pole piisavalt võhma, et ma olen liiga tundlik …. jne jne. Erinevaid destruktiivseid tundeid ja mõtteid esineb aegajalt ikka, tõusud ja mõõnad on osa meist, aga ma püüan teha kõik selleks, et ma ei jääks selle tunde juurde püsima, sest see pole tõsi. See ei ole püsiv, see on mööduv nähtus ja see ei defineeri mind.
Meile ei õpetata, kuidas olla kehapositiivne, kuidas võtta ennast vastu või kuidas armastada ennast. See justkui peaks tulema kasvades ja arenedes läbi eeskuju, kodunt ja koolist, lähedastelt ja sõpradelt, aga kui seda sealt ei tule, siis tuleb seda ise õppida, praktiseerida ja lõpuks nautima hakata.
Sest me ei saa muuta iseennast tundmatuseni ja hakata kellekski teiseks. Siis me hoopis kaotame ennast. Küll aga saame me pakkuda oma kehale parimat, hoolitseda enda eest, teha trenni, puhata, toituda tervislikult, lahendada probleemid ja piirangud enda sees ning õppida iseennast päriselt tundma (oma keha päriselt tundma), et kogeda päriselt rahulolu ja armastust. Ja see teeb õnnelikuks! Sest väljaspool meid on alati midagi, mida ihata – uut kleiti, uhket autot, tuunitud välimust või kõvemat ametkohta. Sisemine kasv käib hoopis teist rada pidi – ainult kooskõlas iseendaga, vaikselt ja rahulikult, pakkudes sulle just seda, mida sa parasjagu vajad sõltumata kellestki teisest ja millestki muust. See võtab aega, aga see on seda väärt, sest see ongi vabadus. Igaühele leidub oma viis ja oma praktika, et sellel teekonnal käia. Mind on selles suunas suuresti kandnud just bodybalance.
Ma ei ole piitspeenike, mul ei ole veatu näonahk, ma ei ole ideaalkaalus ja mul pole üleni musklis keha, ma ei ole alati tubli ja ma ei ole alati rõõmus – ma olen muutuses, ma olen mina ja ma armastan ennast.
Astu väljast sisse. Avasta iseennast.
Armasta oma eripärasid! Need teevad sinust sinu.
Ja hoolitse enda eest!
